50 aastat peast loomaarst

36 aastat tagasi lõpetasin Veterinaariateaduskonna ja viisin ellu oma lapsepõlveunistuse, mis pärines kolmandast klassist – minust sai loomaarst. Esialgu olid minu „patsientideks“ bakterid ja seened (töötasin Vabariikliku Veterinaarlaboratooriumi bakterioloogia osakonnas), aga ca 10 aasta pärast sain pühenduda sellele, mille tõttu olin kunagi ülikooli läinud-koertele ja kassidele.

Ma arvan siiani, et loomaarsti elukutse on üks ägedamaid, vaheldusrikkamaid ja rahuldust pakkuvaimaid maailmas.
Statistika seda kahjuks ei kinnita (vt.allpool). Uuringud USA-s on näidanud , et ainult 41% vettidest soovitaks oma elukutset mõnele oma lähedasele (lapsele). Muudel erialadel on see protsent 70 %. Kriitilisemad on noored. Neist soovitaks loomarsti elukutset vaid 24%. (AVMA study) Neid tabab ka stress kergemini.

Mis teeb meie elukutse nii raskeks?

Flaami loomaarstide hulgas korraldatud küsitlus andis järgmised vastused:

• Töö ja eraeluline balanss on paigast ära (Pikad tööpäevad – nädal 60 -100 tundi. Töötamine öösiti. Vähe aega perele)
• Rahaline pool (Konkurents ja investeerimissurve)
• Kogu aeg on väljakutse (Peab end pidevalt täiendama. Veterinaarteadus areneb kiiresti)
• Emotsionaalsed probleemid (Otsused on seotud loomadega, emotsionaalsed omanikud, keerulised omanikud (dr. Google), puudub valitsusepoolne tugi)

Kas see kõik käib ka loomaarstide kohta Eestis, ei ole teada, aga vestluses just nooremate kolleegide ja ka loomaarsti abilistega olen mõistnud, et vahel on emotsionaalne pinge tõesti väga suur. See on ka mõistetav, sest loomaarstiks õppima läheb reeglina inimene, kes armastab loomi. Mitte see, kes armastab raha nagu vahel ekslikult arvatakse.

Olles õpetanud aastaid tulevasi loomaarstiabilisi, olen aru saanud, et paljud neist ei saa tegeliku tööga kliinikus hakkama, sest armastavad „liialt“ loomi.
See „liialt“ on seetõttu sulgudes, sest tegelikult usun, et kedagi ei saa liialt armastada. Armastust pole kunagi ülearu. Küsimus on pigem selles, kuidas toime tulla oma armastuse ja igapäevaelu pragmaatiliste otsustega. Sellekohast õpet meil hetkel minu teada ei ole.

Flaamlaste uuring kohaselt on olulisemad 3 faktorit, mis teevad loomaarsti elukutse raskeks.
1. Emotsionaalsed situatsioonid ja hirm ebaõnnestumise ees.
2. Konfliktid omanike ja patsientidega.
3. Vähe toetust kolleegidelt, kui töötakse üksi.

Viimane on üks olulisemaid stressiallikaid võrdluses humaanmeedikutega. Inimeste arstidel on tugev professionaalne toetusvõrgustik. Väga raskeid haigusjuhtumeid konsulteerib alati konsiilium. Loomaarst seisab sageli üksi loomaomaniku vastas ning peab tegema väga keerulist ning rasket selgitustööd. Näiteks andma veenvad argumendid looma eutaneerimiseks, sest üks peamisi kohustusi meie elukutse juures on seista loomade heaolu eest. Ja kui looma edasi pidamine läheb vastuollu loomakaitse 5 vabadusega, siis peaksime me suutma seda omanikule selgeks teha. Loomaomanikud lähevad sageli seda „konsiiliumi otsima“ st. rändavad surmahaige loomaga läbi mitmed kliinikud. Mis on ka inimlikult mõistetav, sest lootus sureb viimasena.
Flaamlaste uuring lõppeb huvitava tõdemusega, et imelikul kombel flaami loomaarstid siiski naudivad oma tööd, mis toob neile rahuldust, aga vaja on suuremat tunnustust ja finantsilist tasakaalu. Professionaalne võrgustik on hädavajalik, et saada sotsiaalset ja tehnilist abi.

Nädalavahetus vaimule

Sel nädalavahetusel tihendasime taas oma professionaalset võrgustikku. Tiina Toometi Loomakliiniku, Männimäe Loomakliiniku, Pärnu Väikeloomakliiniku, Janne Orro Loomakliiniku ja Eriveti arstid kogunesid Tartusse, et arutada meie elukutsega kaasnevaid probleeme ning kuulata loengut stressiga toimetulemisest. Sellised kokkusaamised said alguse juba 15 aastat tagasi.
Suured tänud meie seekordsele lektorile Angela Jakobsonile. Paljud reaktsioonid ja käitumismustrid said seletuse. Mitmetes situatsioonides oli äratundmisreaktsiooni ja „ahaa“- tunnet. Kindlasti aitavad lektori poolsed analüüsitehnikad olla meil tulevikus paremad loomaarstid, abilised, aga ka abikaasad, vanemad ja kaaslased. Aitavad ilmselt paremini hakkama saada ka patsientidega, sest üks oluline mõte, mis vähemalt minule taaskord kõrvu jäi, oli „Viha taga on teine tunne. Sageli hirm“. Seda tasub alati meelde tuletada, kui laual on tige kass, boksinurgas lõrisev koer või registratuuris pahane omanik.

Loomaarst Tiina Toomet

https://www.researchgate.net/publication/325155549_Executive_summary_of_the_Merck_Animal_Health_Veterinary_Wellbeing_Study