Koer kardab pauku — kuidas aastavahetus üle elada
15. detsember 2020, dr. Tiina Toomet
“Koer kardab pauku ja äikest,” on üks sagedasemaid hirme, millega omanikud kokku puutuvad. Aga pauku kardavad ka kassid ning teised loomad/linnud. Häälele reageerimine on tegelikult normaalne ja ellujäämise seisukohalt vajalik. Koerte aretusel aga on olnud suund sellele, et nad ei reageeriks häältele ülemäära. See on eriti oluline teenistuskoerte puhul, kelle koolitamine on märgatavalt raskem, kui koer kardab pauku.
Osal koertest on paugu kartmine kaasa sündinud ega vaja vallandumiseks mingit tõuget ega ebameeldivat kogemust. On tehtud uurimus, mille käigus selgus, et teatud tõugu koertel on paugu kartmiseks suurem eelsoodumus kui teistel. Nende hulgas on mitmeid töö- ja sportkoeri nagu kollid, saksa lambakoerad, beagle’id ja bassetid.
Kaasasündinud hirmuga on oluliselt raskem võidelda kui elu jooksul omandatuga. Viimane on tavaliselt mingi omaniku tehtud vea või halbade asjaolude kokkusattumise tulemus. Minu lapsepõlve koer, suur puudel Kim, ei kartnud põrmugi ei pauku ega äikest. Dressuurikatsetel ei pööranud ta püstolipaukudele mingit tähelepanu ja uusaasta ilutulestiku ajal magas külge keeramata rahumeeli edasi.
Siis aga otsustas rumal koeraomanik (mina), et koer võiks ka aastavahetuse ilutulestikust rõõmu tunda, ja tassis ta rõdule. Hoidsin teda süles, näitasin rakette ja rääkisin, kui tore see on. Koer minu süles värises. Arvasin, et külmast, aga kahjuks eksisin. Sellest päevast peale kartis Kim saluuti, äikest ja püstolipauku.
Suvi Kloogarannas oli lõputu piin, sest kahuripaukudele Paldiskis järgnes augustikuine äike. Piisas vihmarabinast katusel, ja vaene koer juba värises – elukogemus ütles, et vihmaga kaasneb ka müristamine. Vananedes kadus Kimil kuulmine ja seeläbi muutus ta ükskõikseks ka igasuguste helide suhtes. Värises aga regulaarselt kord päevas, kui päike vastasmaja akendes välgatas. See välgatus meenutas talle äikest ja müristamist, mida ta enam ei kuulnud, aga ikkagi kartis.
Kuidas märgata, et koer kardab pauku
Tänapäeval on detsembrist saanud nii mõnelegi koeraomanikule jõulukuust õuduste kuu. Jõuluaeg peaks olema ju rahuaeg. Kellele rahu ja kellele rahutus? Koos advendipäkapikkudega asuvad liikvele ka väiksed minöörid, kelle tegevus hoogustub detsembrikuu edenedes ning põhjustab lemmikloomade hulgas paanikahoogusid, mis ei lakka enne jaanuari keskpaika, kui õigeusklike jõulud ja uusaasta ka möödas ning päkapikud koos minööridega läinud tagasi Lapimaale või kuhu iganes.
Umbes samal ajal kaovad ka pürotehnika letid kaubanduskeskustest. Lemmikloomadele põrgulik „rahu- ja rõõmuaeg” on läbi saanud. Kuid suvi koos äikesega ees ja kaugel need uued jõuludki enam…
Loomade aitamiseks tuleb varakult pöörata tähelepanu tunnustele, mis näitavad, et kass või koer kardab pauku. Mida varem probleem ära tuntakse, seda tulemuslikum on võitlus. Võib-olla piisab lihtsalt käitumistreeningust. Vahel on vaja ka feromoone ja kui seegi ei aita, siis ravimeid.
Värisemine on kõige tavalisem väljendus sellele, et koer kardab pauku. Väga sageli kaasneb sellega hingeldus, edasi-tagasi jooksmine ning enese peitmine. Mõni pauku kartev koer ulub, teine haugub, osa püüab kuhugi põgeneda või mööda omanikku üles ronida.
Neid ei huvita ei söök, lemmikmänguasjad ega omaniku käsklused. Hirmu süvenedes võib tekkida ilavool, tahtmatu urineerimine, roojamine ja pärakupaunade tühjendamine. Hirmust saab foobia, mida defineeritakse kui pidevat, ülemäärast ja irratsionaalset vastust hirmule.
Müra eest põgenedes võib koer hüpata aknast välja või üle kõrge aia, närida puruks ukse või puuri trellid. Tulemuseks on murtud hambad, suu- ja käpavigastused, haavad koonupiirkonnas. Kodust põgenenud loom võib sattuda auto alla või saada mõnel muul moel tõsise trauma.
Kass enamasti poeb peitu ja omanik ei pruugi aimatagi, et ta on surmani hirmunud.
Loomaga ei ole mõtet pahandada, sellega vaid süvendame hirmu.
Kui on märke, et kass või koer kardab pauku, peab sellesse suhtuma tõsiselt. Kõige tähtsam on hoiduda igasugusest käitumisest, mis võiks foobiat süvendada.
Kuidas pauguhirm ületada?
On mitmeid meetodeid, kuidas helidehirmuga võidelda. Üheks nendest on desensibiliseerimine. Selleks on olemas spetsiaalsed CD-plaadid, kus on lindistatud erinevat liiki müra: müristamist, ilutulestikku, püssilaske. Seda mängitakse loomale ette algul vaikselt, seejärel päev-päevalt üha valjemalt. Tuleb vältida samal ajal looma kiitmist või silitamist, sest sellega annaksime justkui signaali, et tegemist on ohtliku olukorraga. Kui oleme ise närvis, kandub see üle ka loomale.
Omanik ise võiks tegelda samal ajal millegi muuga, näiteks lugeda raamatut, pööramata loomale vähimatki tähelepanu. Sellega anname sõnumi, et taustal kostev müra ei ole midagi tähelepanuväärset, vaid igapäevaelu tavaline osa. Sama eesmärki täidavad ka tavapärased toimingud koeraga: dressuur, ülesannete täitmine, mõtlemist vajav mäng. Kõik, mis hoiab looma tähelepanu „taustamuusikast” eemal. Premeerimine toimub nende soorituste eest, mitte aga seetõttu, et koer kuulab talle ebameeldivat CD-d.
See teraapia nõuab aega ning kannatust. Põhimõtteliselt võib sellele kuluda aasta. Alustama peab pigem aeglaselt, lühikeste sessioonidega ning varakult enne uut aastat või suviste äikesetormide saabumist.
Mida teha, kui „lahing” läheneb
- Kui koer kardab pauku, hoia ta kodus. Äikesetormiga küll keegi vaevalt välja kipub, aga uusaastaööl on ju inimesed tänavatel. Kahejalgsele pakub aastavahetus rõõmu ja lusti, aga koer — veel vähem kass — vaevalt et naudib kõrvulukustavat lärmi mitmesajapealises rahvahulgas. Ei maksa võtta lemmiklooma kaasa, kui minnakse ilutulestikku imetlema. Samas ei ole arukas ka väga kartlikku looma üksi koju jätta. Keegi peab end ohverdama ja koju jääma.
- Võimaluse korral peaks lemmikloomad olema uusaastaööl toas suletud kardinate taga ja kuulama klassikalist muusikat. Ilma naljata. On kindlaks tehtud, et see sobib ilutulestiku summutamiseks paremini kui muu raadiost tulev müra. Amazonist saab tellida spetsiaalse CD (Through A Dog’s Ear). Kui teaduslikult selle mõju on kindlaks tehtud, on iseküsimus, aga on ilmselge, et kui koer kardab pauku, sobib leebe klassikaline muusika paremini kui mürtsuv puhkpilliorkester või kõrvulukustav rokk. Soovitatakse kasutada isegi kõrvatroppe ja kõrvaklappe. Hirmutavate helide summutamiseks kõlbavad ka raadio, televiisor, tolmuimeja, konditsioneer jms.
- Loomadele tuleb leida turvaline paik. Stressis loomad poeksid hea meelega kuhugi seinaprakku või hiireurgu. Pealt kaetud puur on sellise uru käepäraseim variant. Looma peab hakkama puuriga varakult harjutama. Asjatu on loota, et paukudest ärahirmutatud koer esmakordselt puuri nähes sinna vabatahtlikult sisse läheb ja seal end ka kaitstult tunneb. Selline pelgupaik võiks asuda maja või korteri keskel, kuhu hääled kostuvad halvasti ja kus valgusesähvatusi ei näe (akendeta ruum või paksud kardinad). Kui koer kardab pauku, otsib ta sageli endale ise pelgupaiga kas vannitoas või voodi all. Las ta siis ollagi seal. Sinna võib teda ka meelitada maiustusega, aga tavaliselt on sel hetkel hirm suurem kui himu maiuse järele.
- Enne eeldatavat ilutulestikku või äikest võib alustada lemmikmängu või anda midagi väga-väga head süüa – lootuses, et ülimalt keskendunud koer ehk ei märkagi ähvardavat ohtu. See meetod töötab kahjuks vaid kergekujulise foobia korral ning äikest on keeruline ennetada.
- Kui vähegi võimalik, tuleb ignoreerida looma arulagedat käitumist. Mitte mingil juhul ei tohi temaga pahandada. Esiteks: ta pole ju milleski süüdi. Teiseks: see vaid süvendab hirmu. Sama teeb ka kiitmine ja lohutamine, mis annab sõnumi, et olla hirmunud ja ahastuses on vägagi sobiv ja kiiduväärt käitumine.
- Tuleb jalutada koeraga varakult enne oodatava tulevärgi algust, siis ei juhtu hiljem toas „õnnetusi”.
- Kui tuleb kõigest hoolimata õue minna (enamasti ju millalgi peab), siis hoida koer rihma otsas. Igaks juhuks võiks lisada kaelarihmale ka traksid, mis on ühendatud jalutusrihmaga. Rihmad ja karabiinid üle kontrollida.
- Loom peab olema kiibistatud ja kiip ka registreeritud. Kui ta ikkagi peaks põgenema, siis teeb see looma leidmise kordades lihtsamaks. Igaks juhuks võiks olla kaelarihma küljes kotike vms omaniku telefoninumbriga.
- On selline asi nagu thundershirt ehk äikesevest. Pole täpselt teada, kuidas see toimib, kuid äikesevest on olnud edukas mitmete hirmude puhul (paugukartus, üksindusahistus).
Vastusseisundi tekitamine
Uuem meetod helidehirmust vabanemiseks on niinimetatud vastuseisundi tekitamine, millega püütakse negatiivsele stiimulile anda positiivne efekt. Teiste sõnadega – koer saab mingit väga spetsiaalset maiust või erilise mänguasja ainult natuke enne äikesetormi ja selle ajal. Või näiteks koerad, kes armastavad autosõitu – neid võiks viia just sel ajal sõitma.
Sellest meetodist võib abi olla, kuid siin on omad nõrgad küljed. Meie ei aima äikese puhkemist nii hästi ette kui koerad ja selleks ajaks, kui omanik kavatseb positiivset stiimulit kasutama hakata, on koer end juba sedavõrd üles kruttinud, et ei reageeri enam millelegi. Samuti eeldab see meetod alalist valmisolekut, et pakkuda koerale positiivset stiimulit. Kui aga õige hetk ära tabada, siis võib sellisest treeningust palju abi olla.
Ei ole mingit garantiid, et helidehirmu saab lõplikult välja juurida, kuid kui koer kardab pauku, on tema hirmu leevendamine on võimalik igal juhul. Selle edukus sõltub mitmetest faktoritest: kui kaua on koer pauku kartnud, kas see on kaasa sündinud või mõne ebameeldiva kogemuse kaudu omandatud ning põhiliselt sellest, kui palju omanik on valmis panustama oma aega probleemiga võitlemiseks. Kõige tähtsam on olla ise hästi rahulik.
Väga tõsise foobia puhul võib loomaarst kirjutada välja ka antidepressante või rahusteid.
