Antibiootikumid loomadele — sõbrad või vaenlased?
22. november 2020, dr. Tiina Toomet
Möödunud nädalal tähistati ülemaailmset antibiootikuminädalat, mis kutsub üles vastutustundlikkusele antibiootikumide tarvitamisel. Nii, nagu inimestele peab antibiootikume välja kirjutama arst, tuleb koerale-kassile antibiootikumi saamiseks pöörduda loomaarsti poole.
Nelikümmend aastat tagasi sattusin Tartu-Tallinn bussis kokku koolivennaga, kes õppis meditsiini. Mõlemad olime jõudnud oma õpingutega kliiniliste distsipliinideni, mis tähendas, et lisaks elukaugele keemiale ja füüsikale räägiti meile loengutes nüüd lõpuks ometi asjast. Ehk siis mulle loomade ja talle inimeste haigustest ning ravist.
Verivärskete tudengitena olime mõlemad muidugi oma erialast suures vaimustuses ning võrdlesime haigusi, diagnoosimeetodeid ning ravivõimalusi. Selgus, et paljugi on ühist ja eriti just ravimite osas. Korraga ütles kolleeg: „ Kui minu teha oleks, keelaksin loomade antibiootikumidega ravimise sootuks ära.“
„?“
„Sellega toodame vaid resistentseid mikroobitüvesid ja ühel hetkel juhtub nii, et meil polegi inimesi enam millegagi ravida, sest bakteid on lihtsalt kõikvõimalike antibiootikumidega ära harjutatud.“
Mulle tundus see jutt uskumatult julm. Kas ma pean tõesti oma koerakese ravita jätma mingi tulevase ebamäärase õnnetuse hirmus. Lasen lihtsalt veremürgistusse surra, aga penitsilliini ei kasuta. See polnud muidugi eelmise sajandi kaheksakümnendatel mingi argument. Lemmikloom oli tollases kontekstis üks suhteliselt mõttetu olevus. Aga põllumajandusloomad? Kui me antibiootikume enam ei kasutaks, sureks veerand karjast emakapõletiku ja teine veerand udarapõletiku kätte. Mis siis saab?
Koolivend ei osanud vastata, aga ennustas, et varem või hiljem seisame olukorra ees, kus bakterid on kavalamad kui meie ja meie relvaarsenal on otsakorral.
Antibiootikum kui sõber
Pärast seda, kui šoti bioloog ja farmakoloog Alexander Flemingi avastas 1928. aastal penitsilliini, tundus meditsiin olevat võitmatu. Teise maailmasõja järgselt muutusid antibiootikumid üldkättesaadavateks ning usuti, et need on imevahendid, mis aitavad jagu saada kõigist haigustest. Tõepoolest penitsilliinil oli harukordne võime hävitada strepto- ja stafülokokke ilma peremeesorganismi kahjustamata. Ning enamik tolleaegsetest haigestumistest nii inimestel kui loomadel olid põhjustatud just nende bakterite poolt.
Kui avastati, et antibiootikumidest on abi naiste rinnapõletiku ning lapsevoodi palaviku puhul, siis oli ilmne, et samu ravimeid saab kasutada ka lehmade udara- ning emakapõletiku korral. Enamgi veel, avastati, et antibiootikumide lisamine loomasöödasse paneb nii sead, kui broilerid paremini sööta omastama ning kiiremini kasvama. Antibiootikume hakati kasvustimulaatoritena igapäevaselt kasutama.
Antibiootikumidest olid saanud sõbrad ja bakterid olid muidugi vaenlased. Kuigi vahepealsetel aastatel on tuvastatud, et „häid“ baktereid on oluliselt rohkem kui „halbu“, reklaamitakse võitlust viimastega kui heaoluühiskonna olulist osa.
Ohtra desinfitseerimise ning bakteritapmise tagjärjel on tekkinud uued probleemid. Innuka lahingu käigus lüüakse maha ka kõik „head“ bakterid ja kuna neil on organismis oluline roll täita ning ilma nendeta ei saa, siis peab väljastpoolt juurde tooma (probiootikumid piimatoodetes).
Veel hullem on aga see, et kõiki „pahasid“ ei saa kunagi päriselt ära hävitada ja allesjäänud toodavad üha vastupidavamaid ja tugevamaid tüvesid. Mida piltlikult öeldes ei võta ei ussi- ega püssirohi. Tekib ravimiresistentsus. Ja kuigi 1945. aastal tunti vaid 30 antibiootikumi ja 20 aasta pärast oli neid juba 1500, ei saa sugugi öelda, et sõda bakteritega võidukalt läbi oleks. Näiteks tuberkuloos on muutunud ülemaailmseks tervishoiuprobleemiks just seepärast, et on tekkinud antibiootikumide suhtes resistentsed tuberkuloosikepikeste tüved.
Sõbrast võib saada vaenlane
Ravimiresistentsus on seni olnud peamiselt haiglate probleem ning võtmesõnaks on siin MRSA – metitsilliin-resistentne Staphylococcus aureus. Veterinaarias võib kohata nii MRSA’d kui MRSP’d (metitsiliin-resistentne Staphylococcus pseudointermedius). Põhjamaades on neid siiani siiski esinenud veel suhteliselt vähe ning põhiliselt kliinikuinfektsioonina, aga Lõuna- Euroopas tunduvalt enam. Oluliselt hullem on lugu Aasias, kus näiteks Vietnamis ei ole loomadel kasutatavad antiobiootikumid retseptiravimid, vaid kaup, mida igaüks saab volipärast osta ja oma äranägemist mööda tarvitada.
Ka Eestis kostus pahaseid hääli, kui ravimiturgu korrastati. Inimesed tahtsid kangesti ise apteegist ravimeid osta nii endale kui oma loomale ja olid nördinud, et millegipärast peab enne tohtriga nõu pidama. Igaüks teadis justkui ise, et biseptool sobib köha puhul, valude korral tuleb võtta analgiini või ibuprofeeni ja palaviku alandamiseks paratsetamooli, kõhulahtisust raviti aga levomütsetiiniga.
Tuletan meelde: paratsetamooliga võib kassi ära tappa ja ibuprofeen tekitab koertel verist oksendust. Levomütsetiin (uue nimega klooramfinekool) on üldse kasutusest kõrvaldatud, et jätta ta varuks kui kõige-kõige-kõigem antibiootikum, kui miski muu enam ei aita. Seega tundub, et on ikka mõistlikum enne ravimite tarvitama asumist arsti poole pöörduda.
Naaberriigis Lätis sai antibiootikume ja hormoone sisaldavaid ravimeid veel kümmekond aastat tagasi vaat et lemmikloomapoest osta. Retsepti ei vajatud ning saavutati olukord, kus koerte kõrvapõletikud muutusid praktiliselt ravimatuteks. Bakterid olid suvalise koguse ja kestusega ravikuuridega nii tundetuks muudetud.
Antibiootikume võib kasutada ainult kindla näidustuse puhul ja kindla skeemi järgi. Liig väikesed doosid liiga lühikese kuurina toovad kasu asemel kahju. Rääkimata sellest, et enne tuleb ilmtingimta kindlaks teha, kas on tegu üldse bakteriaalse põletikuga, mis antibiootikumiravi vajab.
