Eva Luts
Eva on põline linnatüdruk, kes veetis suved maal ja on lapsepõlves kokku puutunud igasuguste loomadega. Kodus olid neil alati kassid. Kas varjupaigast võetud või muidu eluraskustest päästetud. Vahepeal ka merisiga ja koer.
Peale gümnaasiumi lõpetamist sai Eva aru, et soovib elukutset, mis oleks seotud loomadega. Sel ajal õpetati juba Säreveres Järvamaa Kutsehariduskeskuses loomaarsti abilisi. Eva asus 2016 a. sügisel õppima ja lõpetas 2018. a. talvel. Selleks ajaks oli tal meie kliinikus töökoht juba olemas, sest oli suvise praktikandina üles näidanud tõsist huvi ja pühendumist loomaarsti abilise töösse. Eva selles mõttes universaalne abiline, et saab hakkama nii taga- abilise tööga, kus on rohkem tegemist loomade ja veterinaarmeditsiiniga, kui ka registraatori tööga, mis vajab rohkem inimestega suhtlemist, kaubatundmist ja valmidust vastata telefoniküsimustele.
Vabal ajal meeldib Evale sõita krossirattaga, matkata ja lugeda. Kodus on tal 2 varjupaigast võetud kassi : Surru ja Mugri.
Inga Loos
Inga on lõpetanud Väimela Sovhoostehnikumi veterinaarvelskrina.
Peale 9 aastast töötamist Vabariiklikus Veterinaarlaboratooriumis tuli Inga meie kliinikusse 2000-ndal aastal. Tema hooleks on kliinikus kõik laboratoorsete uuringutega seonduv ja samuti tuleb osaleda operatsiooni-abilisena või jälgida anesteesiat. Inga käe all on väljaõpet saanud suur osa meie kliiniku arstidest ja abilistest. Verivärsked praktikandid kõndisid alati Inga järel, kel oli ikka ja jälle kannatust neile koolis õpitu ka päriselus kätte näidata. Nüüdseks on praktikantide kamandamise võtnud üle dr. Triin Kass ning abilised Eva ja Teddy, aga Inga on taustal alati olemas, kui situatsioon peaks oodatust keerukamaks osutuma.
Inga on osalenud paljudel täienduskursustel nii Eestis kui Soomes. 2011. aastal oli tal võimalus käia Birminghamis toimunud BSAVA kongressil. 2018. aastal sai Inga Eesti Veterinaarassistentide Ühingult austava tiitli „ Parim loomaarsti abiline“.
Inga juures on aastate jooksul elanud mitmeid erinevaid lemmikloomi. Tihti on nad temani jõudnud nö. teise ringiga. Näiteks meenuvad hoiumerisead, kes jäidki ning viirpapagoi. Nüüd ütleb Inga:“ Tütre suureks saamisega on kodune loomapark vaikselt kahanema hakanud. Hetkel on koerad Elsa-Berta ja Otto ning kiisupreili Nupsik“.
Inga hobideks on line-tants ja käsitöö.
Kristiina Tšebotar
Kristiina on lapsest saati olnud suur loomasõber. Juba põhikoolis õppides teadis ta, et tema tulevane töö saab olema seotud loomadega. Täna toredale juhusele sattus Kristiina meie kliinikusse registraatoriks. Käis usinasti kogu gümnaasiumi aja õppimise kõrvalt tööl ja peale lõpetamist astus Järvamaa Kutsehariduskeskusse, et saada loomaarsti abiliseks. Peale loomaarsti abilise eriala lõpetamist ja mõnda aega kliinikust töötamist asus Kristiina töö kõrvalt õppima Eesti Maaülikoolis loomaarstiks.
Kristiina on olnud asendamatu abimees nii registratuuris kui kutsikate eelkoolis ning hakkab juba harjuma ka tagaabilise vastutusrikka rolliga. Teda huvitab koerte massaaž ja füsioteraapia ning ta loodab end sellel alal tulevikus täiendada.
Vabal ajal jätkub Kristiinal tegemisi oma kassi ja kolme koeraga. Noorema koeraga käib usinasti agilitys ja valmistub koeratreeneri kutset saama. Ja kui aega saab läheb koertega linnast ära, loodusesse jalutama.
Piret Koor
Piret tuli tööle 1996.a. augustis ja osutus kohe asendamatuks abiliseks eriti operatsioonisaalis. Kuna loomaarstiabiliste õpet tol ajal Eestis veel ei eksisteerinud, käis ennast täiendamas peamiselt Soomes, aga ka Ühendkuningriigis.
Kui Järvamaa Kutsehariduskeskuses hakati plaanima loomaarstide abiliste õpet, kutsuti Piret õppekava koostama. Seega võib öelda, et teatud määral õpivad ja on õppinud kõik abilised Pireti juhendamisel. Piret on valitud Eesti Veterinaarassistentide Ühingu auliikmeks.
Kodus on tal 2 saksa lambakoera Taara ja Pudi. Piret tegeleb oma koertega sellise huvitava alaga nagu pääste ning nad on Vabatahtliku Reservpäästerühma liikmed. Nii, et kui metsa keegi ära kaob, siis lähevad nemad otsima.
Piretile meeldib osaleda koerte näitustel ning seal esitada nii enda kui ka teiste koeri. Kui koerte kõrvalt aega üle jääb, meeldib Piretile ka lugeda ja tegeleda tervisespordiga.
Thekla Degtjarjov
Thekla töötab juba aastaid kliiniku registratuuris. On väga hea kuulaja ja telefoni teel nõustaja. Kui Theklalt enam telefoni teel abi ei saa, siis PEAB loomaga arsti juurde minema.
Veedab oma tööpäeva enamasti leti taga arvuti ääres, aga kui kliinikusse tuleb tõeliselt võimatu koer, kellega keegi midagi peale hakata ei oska, siis tuleb Thekla leti tagant välja ja ”taltsutab ” ta ära. Tal on mingi maagiline mõju neile. Õnneks on seda harva vaja.
Terve elu on Thekla perekonnas olnud koerad, esimese näitusekoera sai ta 20-aastaselt. See oli must isane njufa Roy, kes oli paremini koolitatud kui Thekla praegused saksa lambakoerad. Kahjuks oli see koer koguaeg näituseringis viimane. Kuna Thekla oli aga lootusetult haigestunud näitusepisikuga ja ei tahtnud viimane olla, võeti teine njufa, kes oli näituseringis alati esimene. Sellest ajast alates on põhirõhk näitustel.
Kolmas koer oli paberiteta, lontis kõrvadega saksa lambakoer Robi, kelle kinkis Theklale tema abikaasa. Robi oli tõeliselt tark ja väga koolitatud, ning sellest koerast algas armastus saksa lambakoerte vastu.
Toypuudel sattus Thekla perre, kui võeti hoiule ämmale ostetud hõbehall puudlikutsikas, kes jäigi Theklale.
Thekla on töötanud mitmetes Soome koerte kennelites, sealt sai ta jõudu ja näpunäiteid alustada iseseisvalt koerte kodumajutusega.
Vabal ajal tegeleb koerte ja kasside hooldusega ning pakub kodumajutust igat liiki elukatele, samuti annab nõu käitumise ja koolituse osas, käib palju koertenäitustel, ning koolitab oma koeri.
Kodus on toypuudel, 2 saksa lambakoera, vene hurt ja kass.
Kui karvastest sõpradest aega üle jääb, meeldib Theklale kanuumatkadel käia ja vähemalt kord aastas lülitab telefoni välja ja pageb soojale liivale puhkama.
Viktoria Tšižova
Viktoria on hariduselt keemik. Ta tuli kliinikusse tööle mõnusa kollektiivi pärast. Viktoria töötab kliiniku registratuuris ja oskab kolmes keeles soovitada, mis probleemiga missuguse arsti poole pöörduda, teab kõike kliinikus müüdavatest toitudest, sampoonidest, kirbu- ja ussirohtudest.
Viktoria oli 6-aastane, kui sai endale hirmsa lunimise peale bolonka. Järgmise koera saamisega tuli ka palju vaeva näha. Viktoria sõbrannal oli väike emane pruun puudel ja Viktoria tahtis ka puudlit, aga suurt valget. Kui ema oli lõpuks nõusse räägitud, et tuleb väike puudel, ostis Viktoria ikkagi suure puudli ja emal ei jäänud muud üle, kui leppida olukorraga.
Viktoria groomib juba aastaid nii puudleid. Pügamist hakkas õppima oma koera peal.
Kodus on Viktorial kaks musta kääbuspuudlit. Vabal ajal armastab ta koertega käia agilitys ja näitustel. Lisaks sellele meeldib talle ujuda ja jalgrattaga sõita.
Triin Saul
Triin on olnud väiksest peale suur loomasõber. Tema suur unistus oli saada endale koer, kuid alustuseks tuli siiski leppida hamstriga. Õnneks sai väike Triin maal külas käies hoolitseda vanaemade koerate ja muude loomade ning lindude eest. Päris oma koera sai Triin ülikooli ajal. See oli süsimust spanjel nimega Pannal, kes käis Triinuga igal pool kaasas. Pannal oli võrratu kaaslane – väga tark ja õpihimuline koer.
Loomakliinikusse tööle tulekuks sai Triin indu oma tuttavalt koeraomanikult, kes teadis, et meie kliinikus on krapsakat registraatorit vaja. Enne olid Triin ja tema iiri setter Bosse olnud siin patsiendi rollis ja võib arvata, et ka see mängis rolli töökoha valikul. 2019 aastast töötab Triin kliiniku registatuuris ja naudib inimeste ning loomade abistamist.
Kodus on Triinul iiri punane setter nimega Bosse, kellega koos meeldib Triinule väga looduses pikkadel jalutuskäikudel käia ning kaasas on tal alati fotoaparaat, et mõni haruldane loom või lind pildile püüda.
Karina Rjabenko
Karina on lõpetanud loomaarsti abilise eriala Järvamaa Kutsehariduskeskuses. Lapsepõlves oli Karina alati ümbritsetud loomadest- tšintšillad, kassid, tuhkrud. Väiksena eelistas Karina multikate asemel vaadata Animal Planetist looma ja loomaarstindusega seotud saateid. Sealt ka soov siduda oma tulevane elu ja töö loomadega ning nii läkski Karina peale gümnaasiumi lõpetamist õppima loomaarsti abiliseks. Meie kliinikus töötab 2019 a. sügisest. Abistab loomaarsti ja osaleb erinevatel protseduuridel ning on olnud juhendajaks ka mitmetele noortele, kes on Järvamaa Kutsehariduskeskusest meil praktikal käinud.
Vaba aja veedab Karina oma koertega linnamürast eemal looduses maakohas. Karina hobideks on haruldased toataimed ja jahindus. Ilusaid toataimi on Karinal palju!
Karina kodus kasvab kaks Vene jahispanjeli tüdrukut Mira ja Asti, keda Karina koolitab jahi tarbeks verejälge ajama.
Grete Kaljuvee
Grete lõpetas loomaarsti abilise eriala Järvamaa Kutsehariduskeskuses 2022.aastal. Õpingute ajal veetis ta väikeloomakliiniku praktika meie kliinikus ja tuli pärast seda meile ka tööle.
Kliinikus on Grete töö mitmekülgne – ta saab väga hästi hakkama nii ees registratuuris klientidega suheldes kui ka erinevatel protseduuridel loomaarste aidates. Enesetäiendamine on Grete jaoks väga oluline – ta osaleb võimalusel erinevatel koolitustel, et saada uusi teadmisi ja oskusi veterinaaria valdkonnas. Hetkel täiendab Grete ennast töö kõrvalt aga hoopis Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis tervisedenduse erialal teades, et ka selline koolitus aitab tal veterinaarassistendi tööd paremini teha.
Grete esimene koer oli kuldne retriiver, praegu jagavad temaga kodu labrador Choco ning kass Kastan, kes tänavalt päästetuna jõudis kõigepealt kliinikusse meie abilise Pireti hoole alla ning seejärel juba Grete koju.
Vabal ajal naudib Grete fotograafiaga tegelemist ja tervisesporti, eriti meeldib talisport.