Angela Tiivel
Paljude loomaarstide lapsepõlves leidub lugusid haigest lemmikust, kelle tohterdamisest on saanud alguse püsivam huvi veterinaaria vastu. Angela Tiivel kuulub just nende hulka. Kui ta oli 13-aastane õmmeldi tema saksa lambakoera jalavigastust just meie kliinikus ja Angela otsustaski loomaarstiks saada.
Keskkooli lõpuklassides veetis Angela iga vaba hetke kliinikus ja sellega oli edasine haridustee otsustatud – EPMÜ Veterinaariateaduskond, mille lõpetas 2005.a. kevadel.
Kõik suvevaheajad ja nädalavahetused möödusid aga endiselt kliinikus, algul niisma uudistades/abistades, hiljem juba kliiniku assistentidele puhkusi andes.
Varakult alustatud praktiseerimine on andnud palju teadmisi ja julgust edasi minna. Angela on ennast täiendanud Helsingi Ülikoolis, Inglismaal Wylie loomakliinikus ja viibinud koolitusel paljudes Euroopa riikides.
Angela tegeleb sisehaiguste ja kirurgiaga ning süvendatult hematoloogiaga. Lisaks täiendab ennast aktiivselt väikeloomade kardioloogia alal.
Angelal on kodus iiri punavalged setterid Hubert ja Pärtel.
Elina Lasseron
Lapsena möödusid Elina suved maal vanatädi juures tööd tehes ja loomadega suheldes. Talle meeldis loomade käitumist jäljendada ning kord püüdes olla kiisu lõikas maniküürkääridega oma ripsmed ära, sest kassil pole ju nii pikki ripsmeid.
Oma esimest koera pidi aga vanematelt kaua nuruma. Enne seda toitis Mustamäe vahel kõiki loomi koos vanaemaga, kes on ka suur loomasõber. Kuna Elina tahtis aidata hulkuvaid koeri, tõi ta nad koju, see mõistagi ei meeldinud tema vanematele ning 12-aastaselt sai Elina esimese päris oma koera. Selleks oli suur must emane puudel, sest puudlid ju ei aja karvu. Jäeti ka taganemistee, et kui Elina hakkama ei saa läheb koer vanaema juurde. Aga sai, ning sellest algas suur puudlite armastus, sest muid tõuge Elinal pole olnudki. Hetkel on tal kodus 2 suurt valget puudlit
Juba 5-6 aastaselt tahtis Elina saada loomaarstiks. Enne ülikooli suundumist plaanis ka bioloogia õppimist, aga kartis, et äkki suunatakse hiljem bioloogia õpetajaks ja seepärast osutus veterinaaria valituks. Elina astus EPA Veterinaariateaduskonda 1985. aastal ja asus peale lõpetamist tööle Vabariiklikusse Veterinaarlaboratooriumi. 1993. aastal tuli tööle Tiina Toometi Kliinikusse.
On ennast täiendanud Inglismaal, Soomes, Lätis, Leedus, Kreekas, Iirimaal, Hispaanias, Horvaatias. Elina tegeleb kliinikus põhiliselt sisehaiguste diagnostika (röntgen, ultraheli) ja kirurgiaga.
Hobideks on Elinal suusatamine, jalgrattasõit, matkamine ning orienteerumine.
Inessa Zaitseva
Inessal on kodus alati loomad olnud, kellega ta hästi läbi sai. Isegi vanaema lapsi mittearmastava koeraga, kes lubas 3-aastasel Inessal lausa oma kausist vorsti süüa. Kuna pereisa töötas metsas, sattus koju ka metsaloomi nii pisikesi, et neid tuli üles turgutada või murdunud tiivaga linnukesi, kes abi vajasid.
Koolis oli Inessa lemmikaine bioloogia, ja peale keskkooli lõpetamist astus ta EPMÜ Veterinaariateaduskonda, et loomaarstiks saada. Ülikooli ajal veetis iga vaba hetke ja suvevaheajad Ülikooli kliinikus või teistes kliinikutes üle Eesti. Peale ülikooli lõpetamist õppis Inessa aasta Maaülikooli väikeloomakliiniku internatuuris, kus täiendas ennast kirurgia, sisehaiguste, ortopeedia ja neuroloogia alal. On käinud mitmetel täienduskoolitustel Eestis, Lätis ja Leedus ultraheli- ja röntgendiagnostikast.
Meie kliinikus töötab alates 2007 a. sügisest. Algul tuli Tartust üheks päevaks nädalas asendama Soome õppima läinud kolleeg Ingridit. Nüüd on aga ise asendamatuks muutunud, Tallinna kolinud ja töötab täiskohaga meie kliinikus. Tegeleb põhiliselt nahahaigustega ja kõrvahaigustega. On ennast dermatoloogias täiendanud Soomes, Prantsusmaal, Poolas, Horvaatias, Leedus, Lätis.
Kodus on Inessal kaks itaalia väikehurta ja austraalia kelpie, kellega teeb agilityt, fitnessi ja veidi sõnakuulelikkust.
Kersti Kallisma
Kersti leidis enda jaoks loomaarsti eriala tänu sõbrale, kes seda juba ise õppis. Tema julgustusel läks ta Tartusse loomaarstiks ka ise õppima. Kui Kersti tagantjärele mõtleb, mõistab ta, et temas on juba ammu kiindumus loomade vastu. Lapsepõlve suved möödusid maal vanavanemate juures lammaste, sigade, kanade ja hundikoera seltsis. Kersti leiab, et sealt ta oma loomaarmastuse pisiku saigi.
Pärast Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini eriala lõpetamist 2013. aasta juunis asus Kersti arstina tööle Tiina Toometi kliinikusse. Toometi kliinikus alustas ta esialgu ülikooli ajal praktikandina ja hiljem juba abilisena. Praegu töötab Kersti üldarstina ja spetsialiseeruda ei ole veel jõudnud. Erilist huvi pakuvad talle sisehaigused, dermatoloogia ning koerte ja kasside kaaluprobleemid.
Kodus on Kerstil seltsiliseks kass Karl, kes leiukassina meie kliinikusse sattus ning kellest Kersti oma kass sai.
Tiina Toomet
Tiina otsustas loomaarstiks saada kolmandas klassis, kui nende pere puudel suri koerte katku. Eelmine puudlikutsikas oli paar aastat varem mürgistusse surnud. Tol ajal ei olnud Tallinnas korraliku veterinaarabi ja Tiina arvas, et temast saab suurena kõigi haigete Tallinna koerte arst. Vahepeal tahtis ka kolhoosi loomaarstiks saada, sest teismelisena maal käies istus kogu aeg laudas või uitas karjamaal.
Lõpetas EPA Veterinaarteaduskonna 1983 ja kuigi tal oli tolleaegses Tallinna ainsas veterinaarkliinikus Västriku tänaval töökoht olemas, otsustas riiklik suunamiskomisjon, et põllumajandus on tähtsam kui mingid koerad ja kassid ning käskis valida kolhoosi või laboratooriumi vahel. Vabariiklikus Veterinaarlaboratoorimi bakterioloogia osakonnas töötas Tiina 1986. aastani ja jäi siis kuueks aastaks lastega koju, teadmata üldse, mida tulevikus edasi teha.
Eraettevõtluse koidikul hakkas end usinasti Soomes täiendamas käima, lootes, et mõni ettevõtlik kolleeg teeb oma kliiniku, kuhu saaks ehk tööle minna. Aga lõpuks tuli loomakliinik 1991. aastal ikkagi endal rajada.
Tiina on end erialaselt täiendanud põhiliselt Soomes, kuid on ka alates 1995. aastast osalenud pea kõigil Euroopa ja maailmakongressidel. Oli Eesti Väikeloomaarstide Seltsi loomisest 1994. aastal kuni 2003. aastani selle organisatsiooni president ja Eesti esindaja Euroopa ja maailma väikeloomaarstide ühingute juures.
Tegeleb kliinikus põhiliselt naha- ja kõrvahaiguste ning allergiatega. Alustas 2012. aastal kutsikate eelkooliga, mis oli kümme aastat tagasi üsna uuenduslik ettevõtmine. (Puppy Preschool dr. Sekseli metoodika järgi)
Tiina kodus on alati olnud koerad/kassid, alates kääbuspitserist Peppist, kes väikest paariaastast Tiinat alalõpmata kannast naksas ja lõpetades triibulise kassi Maksimkaga, kes 14-aastaselt parematele jahimaadele lahkus.
Tiina kurdab, et tal ei ole hobisid ja kunagine kõva käsitööharrastus on ajapuudusel nurka visatud. Oma kolme lapse survel on aga endisest spordivihkajast saanud innukas mäesuusataja ja reisida meeldib talle ka. Viimsel ajal on olnud jälle aega raamatuid lugeda.
Triin Kass
Soov loomaarstiks saada tärkas Triinus juba varakult, kõik tema sõbrad ja tuttavad teadsid, et ta soovib saada loomaarstiks. Kust nii kindel ja teadlik valik elukutse kohta tekkis jäi talle endalegi arusaamatuks. Triinu esimeseks lemmikloomaks oli hamster, sealt edasi merisiga ja kui Triin sai 12-aastaseks andis ema lõpuks alla ja suurim unistus täitus. Majja tuli koer. Nii mõnigi lastelaager ja õpilasmalev jäi koera eest hoolitsemise tõttu ära.
Triin lõpetas Eesti Maaülikooli 2016. aastal ja asus tööle meie kliinikus. Õpingute käigus on käinud praktikal mitmetes väikelooma kliinikutes. Esialgu tegutseb üldarstina ning viib koos dr. Toometiga läbi kutsikate eelkooli. Kuna spetsialiseerumise suund ei ole veel selge on käinud erinevatel koolitusetel Eestis, Rumeenias, Hollandis. Erilist huvi pakuvad sisehaigused, nakkushaigused ja loomade käitumine.
Teeb tänuväärset tööd loomaomanike harimisel kirjutades artikleid ajakirja „Maakodu“.
Vabal ajal armastab sportida. Eriti meeldivad alad, mis on seotud laudadega: suvel veelaud ja rula, talvel lumelaud. Naudib looduses olemist, seega reiside sihtkohaks on traditsiooniliselt mõni mäesuusakeskus või matkarada.
Hea tuju tootjateks ja energialaegasteks on austraalia lambakoer Tiger ning kuldne retriiver Bruno.
Lapsehoolduspuhkusel.
Ülle Kell
Väiksena tahtis Ülle minna elama maale vanaema juurde, sest seal oli palju loomi, kuid salamisi unistas ka merebioloogi ametist kaugel lõunas. Tollane riigikord aga sellisel kujul seda ametit kahjuks ei soosinud.
Loomaarstiteaduskonda kutsus Üllet tema endine pinginaaber, kes oli juba aasta seda erilala õppinud. Kuna kindlat töökohta ja ametisoovi tol hetkel silmapiiril polnud, saigi EPA-sse astutud.
Pärast ülikooli lõppu töötas Ülle Järvamaal suurloomadega, väikeloomade raviga tegeles vähe. Järgmine töökoht oli laboris, seal kohtus ta Tiina Toometiga ning aasta pärast, 1993 talvel, asus tööle Kliinikusse.
Oma esimese koera sai Ülle kaheksandas klassis, pärast väga pikka nuiamist, selleks oli punane pikakarvaline collie. Collie selle pärast, et Ülle oli lummatud ”Lassie tuleb ikka koju” raamatus kirjeldatud koerast. Eriti meeldis talle see, et Lassie oli nii sõnakuulekas, välimus polnud tol hetkel eriti oluline.
Kui Ülle ülikooli lõpetas oli taas collie võtmise kihk nii suur, et vanaemalt saadud vaiba raha eest ostis noor tohter omale seltsiliseks uue koera, sedakorda blue-merle Dafi. Collie’dele on Ülle truuks jäänud siiani, praegu on tal kodus Roosi.
Huvi silmahaiguste vastu tärkas Ülles, kui oma koeral diagnoositi Soomes CEA (collie silmaanomaalia). Koolis seda paraku ei õpetatud ja ega Eestis tol ajal ei olnudki kelleltki selle haiguse kohta küsida.
Ülle on õppinud süvendatult silmahaigusi Rootsis ja Soomes. Ta osaleb regulaarselt Põhjamaade Veterinaaroftalmoloogide Konverentsidel. Täiendanud on end veterinaarkongressidel Inglismaal, Itaalias ja Tais.