Võtame koera: Mis tuleks enne läbi mõelda
24. oktoober 2022, dr. Tiina Toomet
Kes siis koera ei tahaks? Eriti lapsed. Koerad on ju nunnud. On tõesti, aga kas igas peres peab tõesti koer olema. Ilmselgelt ei pea.
Üsna sageli pöörduvad minu poole inimesed, kes teatavad rõõmsalt: “Me oleme nüüd otsustanud koera võtta. Mis tõugu sa soovitad?“
Minu vastus on praktiliselt alati üks: “Ma ei soovita kedagi. Ärge võtke.“
Kui siis inimene natuke pettunult hakkab seletama, miks pere ikkagi on otsustanud koera võtta, siis koorub sealt välja sageli täiesti läbimõtlematu otsus. Mõned näited: lapsed nii väga tahavad; mulle meeldib tõug X; meil on nüüd oma maja ja aed, koeral on seal hea joosta; mul ei ole enne kunagi koera olnud (vanemad ei lubanud); nüüd võtan jne, jne.
Ma püüan kõiki neid inimesi ümber veenda, et nad koera ei võtaks. Ja kui inimene kõiki minu argumente ära kuulates enda otsusele ikkagi kindlaks jääb, siis võib sellest kooslusest isegi asja saada.
Ent selleks tuleb läbi mõelda ja täita teatud eeldused.
1. Koera võtab täiskasvanu
Koera võtab täiskasvanu endale, mitte lapsele. Lastel võib koerast küll palju rõõmu olla, aga vastutuse koera käitumise ja kasvatuse eest võtab täiskasvanu.
2. Inimesel on koera jaoks aega
Aeg on kõige kriitilisem ressurss. Ei oma maja või suure aia omamine ega raha hulk pole nii määrava tähtsusega kui piisav aeg koeraga tegelemiseks. Arvatakse, et koeraga on keerulised vaid 3-4 esimest kuud, mil nad pissivad tuppa ja ei oska välja küsida, ja et aktiivsemalt tuleb temaga tegelda vaid esimene aasta. Jah 1,5- 2 aastat on tõesti see aeg, mil talle tuleb õpetada häid kombeid ja ühiskonnas hakkama saamist, aga ka keskealine ning vana koer vajavad inimese seltsi, jalutuskäike, uusi elamusi ja kogemusi. See ei ole õige, kui mõeldakse, et koer lihtsalt on kodus nagu mööbliese, keda vahel kõrva tagant sügamas saab käia.
3. On olemas elementaarne arusaamine koera käitumisest ja kehakeelest
Koer ei mõtle nagu inimene. Enamasti ei ole mõtet koeraga pahandada, kui ta käitub nii, nagu meile ei meeldi/ei sobi. Koer teeb neid asju lihtsalt sellepärast, et ta on koer. Näiteks närib, haugub, kraabib. Need on oskused, mida ta on sündides kaasa saanud. Kas ja kuidas ta neid kasutada tohib, seda peab peremees talle õpetama. Ja mitte korrutades: „Ära tee!“ (selline info on koera jaoks väga abstraktne), vaid vastupidi, me peame koerale ütlema, mida tuleb teha ning kui ta siis aru saab ja käsku täidab, siis seda premeerima.
Lihtne näide – koer haugub, kui keegi aiaväravale läheneb. Muidugi ta haugub, ta on jäetud üksinda laagriplatsi valvama (põige paarikümne tuhande aasta tagusesse aega, kui koerad inimese ellu tuli). Aga mõte on ju sama. Mind on jäetud valvama, võõras ligineb, annan märku. Täidan oma ajaloolist ülesannet. Inimene peaks nüüd koera märguannet kuuldes, ta ära kutsuma – tubli, rohkem pole vaja haukuda. Aga inimesel on kiire, ta ei kuule, pole koduski. Kutsikas haugub nii kui saab seni, kuni mööduja silmapiirilt kaob. Koeral on põhjust ennast õnnitleda – olin tubli, peletasin võõra eemale.
Nii kordub see päevast päeva ja ongi meil üks lõugav õuekoer juures, kes iga mööduja peale tohutult erutub. Ja tõesti, miks ka mitte. Sageli on sellise mittejalutatava õuekoera, ainus meelelahutus möödujate „eemalepletamine“. Ja siis imestavad naabrid, et meie tänaval elab nii rumal ja kuri koer. Koeral pole tegelikult viga midagi. Omanik oli rumal, et taibanud koerale õigel ajal õpetada, et vanu ajaloolisi ülesandeid ei ole tänapäeva ühiskonnas enam täita vaja.
4. On soov ja oskused koera kasvatada
Kõige olulisem on soov, ja muidugi ka aeg. Oskusi ei pruugi olla, eriti kui ei mõisteta koera kehakeelt. Aga tänapäeval on palju võimalusi abi otsimiseks. Alustades vastutustundlikust kasvatajast, kes tavaliselt igakülgselt abistab ka trennide leidmisel. Mitmed koertekoolid ja treeningrühmad. Ning oma üheksa aastasele kogemusele tuginedes soovitan väga kutsikate eelkooli, kus pannakse alus koera ja omaniku heale suhtele ning saadaksegi esmased teadmised koerte käitumisest ja kehakeelest. Koera probleemid algavad tema valesti kasvatamisest.
Ükski koer ei kasva ise. Saksa lambakoer ei ole sündinud komissar Rex. Aga kahjuks sageli nii arvatakse: et Saksa lambakoer on sünnist saati nii tark ja seetõttu ei vajagi õpetamist, et väike taskukoer on ju nii väike ja nunnu, et teda pole vaja üldse kasvatada, et mõne jooksukoera aju on nii väike, et sinna ei mahugi midagi. Need on üksikud näited väärarvamustest koera kasvatuse kohta. Kõiki koeri saab õpetada. Oleks vaid piisavalt tarku ja motiveeritud omanikke.
5. Kodus kehtivad vähemalt mingidki elementaarsed reeglid
Koertele meeldib rutiin. Sotsialiseerimine ja uute kohtade, esemete ja inimeste tundmaõppimine on hädavajalik, aga lõputu mustlaselu pole ka hea. See on nagu lastegagi: nendega on palju kergem hakkama saada, kui on kindel režiim. Mida ebakindlama närvikavaga on koer, seda reguleeritumat ja rutiinsemat elu ta vajab.
6. On olemas arusaam, et inimese sõna maksab
See tähendab, et koer austab peremehe sõna. Koerale meeldib ja sobib, kui inimene ütleb, mida ta peab tegema, nt kus magab ja millal sööb. Koer vajab juhtimist. Omanik peab samas võtma asja rahulikult. Liigsel kamandamisel ei ole mõtet. On asjad, mis sobivad ja asjad mis ei sobi.
Ebasobivad tegevused tuleb lõpetada juba kutsikaeas, et nendega mitte maadelda hiljem. Näiteks üles hüppamine. Kutsika karglemine omaniku ümber tundub ju täitsa nunnu, aga kui mõelda, et ta kasvab (võib-olla väga suureks), jalad võivad olla porised, küüntega tõmbab võib-olla sukad katki, siis pole üleshüppamine enam nii tore midagi.
Seega, kui me ei taha, et koer teeks seda täiskasvanuna, siis tuleb talle seda nn mittetegemist õpetada juba esimesest päevast peale. Ja mitte koeraga pahandades, kätega vehkides või teda maha tõugates (seda võib ta mänguna võtta ja innustub veel enam), vaid rahulikult õpetades, mida hüppamise asemel teha- näiteks „istu“ – selle eest maius ja ei lähegi palju aega, kui hüppava koera asemel on meil istuv koer.
7. Koera roll on endale selgeks tehtud
Milleks meile koer? Milleks meile just see koer? Koeratõuge on palju ja nende aretuseesmärgid on olnud erinevad. Kui võtta koer vaid välimuse järgi, siis võib juhtuda, et koer, kes on valitud sobivuse järgi diivaniga, kaevab diivanisse hoopis augu. Sest ta on urukoer, tahab jahil käia, aga teda sunnitakse diivanil istuma.
Saksa lambakoer, kellest oodatakse komissar Rexi, aga õpetada ei viitsita, hakkab küll Rexiks, aga ülesanded, mida lahendada, mõtleb endale ise välja ja need lahenduskäigud ei pruugi pererahvale üldse meeldida.
Sellist koera, kellega ei pea tegelema, on võimatu leida. Koer ei ole aia- ega toakaunistus. Ja kindlasti mitte lapsehoidja või laste meelelahutaja.
8. Teatakse, et koerad on tundlikud
Koera ei kasvatata ainult sõnaliste käskude ja treeninguga. Inimesed mõjutavad koeri kogu oma olekuga. Koerad on väga osavad tajumaks inimese meelolu muutusi ja nii võib alalõpmata muretseva ja kannatava inimese koer, hakata ka ennast halvasti tundma. Ehkki inimene enda arvates sellest koerale mingit märku ei anna ega ammugi koeraga oma kehvast enesetundest ei räägi. Koerad jälgivad inimese kehakeelt ja kui tekib vastuolu suulise käskluse ja kehakeele vahel, võivad nad vabalt eelistada „kuulata“ kehakeelt.
Tänapäeva koera elu ei ole üldsegi lihtne, kui võrrelda 100 aasta taguse koera eluga. Me haletseme küll koeri, kes olid ketis, aga mõnes mõttes oli neil kergem. Inimene koos oma murede, imelike tahtmiste ja veidra käitumisega oli kaugemal. Tänapäeval on nad pidevalt meie kõrval ning peavad hakkama saama pere keskel kodus, transpordivahendites, töökohal, kus võib-olla voorib sisse-välja palju inimesi, restoranis või kohvikus, kus müttavad lapsed ja teise laua all on samuti koer, koerteplatsil, kus võib-olla kõik ei olegi nii suured sõbrad kui inimesele tundub jne.
Väga halb kooslus on arg koer ja ebakindel peremees.
Nii laps kui koer võivad käituda ettearvamatult, seetõttu peab nende suhtluse juures olema alati täiskasvanu. Isegi kui on tegemist oma pere koeraga. Lubamatu on lasta ligineda oma lapsel võõrale koerale, olgu ta nii nunnu kui tahes.
9. Koeri ja lapsi ei jäeta koos järelvalveta
Nii laps kui koer võivad käituda ettearvamatult, seetõttu peab nende suhtluse juures olema alati täiskasvanu. Isegi kui on tegemist oma pere koeraga. Rääkimata siis võõrast koerast ja lapsest. Lapsi peab maast madalast õpetama koertega suhtlema (ka kassi ja teiste loomadega). Ka ükskõikselt mööda vaatamine on oskus, mida peab õpetama/õppima. Lubamatu on lasta ligineda oma lapsel võõrale koerale, olgu ta nii nunnu kui tahes.
Paljud koerad, kelle kutsikapõlves puudus kontakt lapsega, tunnevad laste ees kergemat sorti õudu, sest laps on koerale väga veider olend. Ebamugavust tundev koer ei taha kindlasti last hammustada ja pigem taganeb, aga kui taganeda enam ei ole kusagile ja hirmuäratav olend üha läheneb, siis võivad enesekaitseks hambad käiku minna. Lapsed saavad hammustada ka siis, kui nad (koera arvates) ohutavad tema ressurssi (toit, magamisase, mänguasi). Lastele tuleb sellest rääkida ning sellised olukorrad ära hoida.
NB! Saba liputav koer ei ole alati sõbralik koer. Saba liputamine tähendab erutust ja see võib olla nii rõõmus kui ebameeldiv erutus.
10. Saadakse aru, et kurja koera ei ole tegelikult olemas
Küll aga saab temast kurja koera kasvatada, kui teha järjepanu kasvatusvigu. Koera agressiivsus peamine põhjus on hirm. Teda hirmutab antud situatsioon või inimene, taganeda ei ole kuhugi või on tal eelnev kogemus, et taganemisest ei ole kasu ning seetõttu tuleb ise rünnata. Algul võib olla haukudes, urisedes ja end puhevile ajades, aga vajaduse korral ka hammustades. Selliselt käituvat koera karistades lisame vaid hirmu ja seeläbi ka agressiivsust.
Kui koeral ilmnevad kutsikaeas agressiivsuse ilmingud, tuleb kohe võtta ühendust käitumisspetsialistiga, kes enamasti oskab leida hirmu ja agressiivsust esile kutsuvad põhjused. Nende kõrvaldamisel saab sellise koeraga täiesti normaalset elu elada. On kutsikaid, kes käituvad agressiivselt kui tunnetavad ohtu mõnele oma ressursile (toit, magamisase, mänguasi, lemmikinimene). Seda tõlgendatakse sageli kadedusena, aga tegelikult on ressursi kaitse.
Näiteks koer leiab maast surnud kajaka ja asub seda isukalt näsima. Kohkunud omanik läheb lindu suust ära võtma ja saab hammustada. Kas koerapoolne karistus, kadedus? Ilmselt mitte. Koer lihtsalt kaitseb oma ressurssi. Mine otsi endale ise oma raibe, aga minu saak jäta rahule.
Lihtsalt kurja koera, kes on kuri kurjuse pärast, ei ole olemas. Kindlasti on koeri, kelle agressiivsusele on raske seletust ja seeläbi ka lahendust leida, aga need on enamasti isendid, kelle ajutegevusega ei ole kõik korras. Koertel esineb psüühikahäireid nagu inimestel ja teistel loomadelgi ning need võivad avalduda ka agressiivsusena. Tähtis on need õigeaegselt ära tunda ja võimaluse korral ravida.
Nendele punktidele tasuks mõelda enne, kui kutsikat valima tõtata. Sest kui olete kutsikat juba näinud ja süles hoidnud, siis on hilja kainelt mõtlema hakata. Koerad on lihtsalt nii võluvad. Aga selleks, et nad oma võluvuse juures karmi hinda ei peaks maksma (hüljatud ja väärkoheldud loomad), tasuks siiski veelkord mõelda – kas ma (meie pere) saan/saab sellega hakkama. Ja kui otsus on ka siis „jah“, jääb üle vaid õnne soovida kutsikale, kes teie perre satub. Ta on õiges kohas ja kui tema peaks pahandust tegema (ikka juhtub), siis teavad kõik, et süüdlane asub rihma teises otsas.
Koeri ei ole vaja nunnutada ega karistada. Neid peab armastama ja aitama kohaneda eluga inimeste keerulises maailmas. Seda nimetataksegi kasvatamiseks.
