Naljaga võib öelda, et normaalse, terve koera eesmärk on süüa end umbes viiendiku võrra ülekaaluliseks. Metsik eellane tänapäeva koera kehas käsib kogu aeg arvestada olukorraga, et võib-olla pole lähiajal toitu piisavalt ning alati tasub süüa väikese varuga. Tuhandete aastate pikkune kooselu inimesega ei ole suutnud seda murda ja nii tuleb selle teadmisega lihtsalt elada. Koer peab saama piisavalt süüa, aga mitte nii palju, kui tahab ja suudab süüa või palub. Ta võib paluda kogu aeg.

Kass on hoopis teistsugune. Kassid, kes peavad ise oma toidulaua eest hoolitsema, püüavad keskmiselt kaheksa närilist ööpäevas. See tähendab, et nad söövad peaaegu kogu aeg. Seetõttu peab ka kodukass sööma vähe, aga tihti. Mõnel kassil võib kuivtoitu kogu aeg ees hoida ja nad söövad alati parasjagu. Teised pistavad kõik kohe nahka ja võivad saavutada lühikese ajaga märgatava ülekaalu.

Lemmikud sõltuvad meie eelistustest

Lemmikloomad elavad oma elu algusest lõpuni inimese mõjusfääris. Isegi kodutu, hulkuv koer või kass, kes tuhnib prügihunnikus, saab sealt ikkagi neid jäätmeid, mis inimene on sinna visanud. Seega sõltub lemmiklooma toit meist, inimestest. 

Mida me neile siis anname? Kas seda, mida nad ajalooliselt alati on saanud? Nagu kelgukoerad kala? Või usume, et koer on siiani hunt ja pakume talle vaid liha ja siseelundeid? Kas kass peaks ise hakkama saama või tuleb talle igal juhul piima anda? Ja miks piima? Kust see komme pärit on?

Oleme jõudnud ajastust, kus koera ja kassi söötmiseks pidi kasutama nii oma nappe teadmisi, tutvusi kaubandusvõrgus kui leidlikkust, jõudnud aega, kus üks idee ajab teist taga ja lemmikloomatoidu riiulid võtavad silme ees kirjuks. Mida valida?

Minu lihtne soovitus: lemmiklooma toiduks peab valima selle, mis loomale sobib. Sobivuse näitab tavaliselt ära katse-eksitus meetod. Et aga oma lemmiklooma toidukatsetega mitte ära tappa, oleks vaja teatud algteadmisi, et mitte väga puusse panna.

Ideaalne lemmiklooma toit

Ideaalselt on lemmiklooma toit selline, millega saavutatakse hea tulemus. Loom on rõõmus ja aktiivne, küljeluud ei paista, aga pole ka tuntavat rasvakihti, karv läigib ja silm särab. Hea toitumuse võib saavutada lihtsalt ja mõistliku hinnaga. Rahalist poolt ei saa tähelepanuta jätta. On olemas võimalusi, mis on samal ajal nii ökonoomsed kui tasakaalustatud.

Toitumine ja söötmine, ehk siis enda toiduga varustamine või teisele serveerimine, on ühtaegu nii lihtne kui keeruline. Toitujast või söötjast sõltub, kummale poole (kas lihtsa või keerulise) ta oma elu kallutab. Lemmiklooma toit sõltub meist ja nad on meile igal juhul tänulikud, hoolimata sellest, kas saavad hanemaksapasteeti või kõige odavamat supermarketi krõbinat. Aga meie valikutest sõltub nende tervis ja heaolu. Peame seda siis meeles, kui ostlema läheme.

Arvestada võiks kolme asjaoluga:

1. Lemmiklooma toit peab vastama looma füsioloogilistele vajadustele sõltuvalt tema liigist, tõust, vanusest ja eluperioodist ning arvestama looma elustiili ja -keskkonnaga.
2. Lemmiklooma toit peab olema täisväärtuslik ja tasakaalustatud. Selle põhimõte on loomade söötmise puhul isegi olulisem kui inimeste toitumises. Täiskasvanud inimene valib ise oma toidu ja sageli korrigeerib üht-teist oma sisetundest lähtudes. Loom on nagu väikelaps: ta sõltub täielikult meist. Tema organism võib küll millegi vaegusest ja või üleküllusest märku anda, aga kui inimene seda ei märka või sellest ei hooli, siis saabki pidevalt vale toitu.
3. Söötmisega ei ole seotud ainult peremees ja loom, vaid ka kõik see, mis sööda tootmise, transportimise ja müümise juurde kuulub. Lemmiklooma toit ei tohi tekitada probleeme kaasinimestele ja keskkonnale.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et koerale ja kassile ei ole vaja toiduga rõõmu valmistada. Söök on söök ja seda on vaja elus püsimiseks. Kui me tahame endale rõõmu valmistada lemmikloomale toitu valmistades, siis see on igal juhul lubatud, aga seda võiks teha mõõdukalt. Näiteks kord nädalas ning kui siis see üks söögikord nädalas ka kõigile lemmiku vajadustele ei  vasta, siis pole lahti midagi. Peamine, et ülejäänud nädalapäevadel on toit kenasti tasakaalus.

Rõõmu teeme oma lemmikutele aga nendega mängides, jalutades ning neile uusi asju õpetades. Ning vahel, kui tõesti ongi piisavalt aega, tahtmist ja võib-olla ka põhjust (lemmiku sünnipäev näiteks), siis teha midagi tõeliselt erilist ja värvilist – nagu näiteks peedimakroone toorjuustuga. (Raamatust “Koirakokin parhaat keksit ja herkut”).

Retsept:

2 riivitud keedupeeti                            Täidis:

140 g peeneks hakitud peekonit        2 dl toorjuustu

0,6 dl puljongit                                      0,25 tl spirulina pulbrit

3 dl jahu                                                  1 tl hakitud münti

1 tl küpsetuspulbrit

2 sl toiduõli

Kuumutada ahi 175 kraadini. Segage kausis jahu, küpsetuspulber ning lisage segades õli. Lisage juurde peet, peekon ning vesi ja segage ühtlaseks massiks. Vormige ümmargused makroonid, asetage küpsetuspaberiga kaetud pannile ja küpsetage ahjus umbes 25-30 minutit. Keerake kuumus maha ja jätke veel ahju 2-4 tunniks. Kui makroonid on jahtunud, pange kahe vahele toorjuustu, spirulina ja mündi kreem. 

Head isu!